Merle Rannala

PwC Alumni

Auditimeeskonna projektijuhil on tööpäevad tempokad kuid vahelduvad. Enamus päevast kulub suhtlemisele. Suhtlemisele kliendiga (kas kliendi juures auditiprotseduure läbi viies või telefoni / meili teel), auditi meeskonnaliikmete ning teiste kolleegidega. Sõltuvalt hooajast on aga fookus erinev - sügishooaeg on pühendatud auditite planeerimisele ja vaheauditi protseduuride läbiviimisele eesmärgiga aegsasti kliendile meiepoolsed tähelepanekud esitada nii kontrollikeskkonna parendamisvõimaluste kui ka finantsarvestuse kohta. Alates jaanuarist viime läbi auditiprotseduurid kliendi majandusaasta finantstulemuste osas ning veendume raamatupidamise aastaaruandes kajastatud info piisavuses ja korrektsuses. Auditi lõpuks peab auditimeeskond auditi faili kirja panema kõik meie poolt läbi viidud protseduurid ning selle tulemusena saame allkirjastada sõltumatu audiitori aruande, mis allkirjastatud kujul lisatakse kliendi raamatupidamise aastaaruandele. Märkimata ei saa ka jätta auditi hooajalisuse positiivse küljena pikka suvepuhkust :)

Kogu audititsükli jooksul tuleb projektijuhil pidevalt aega leida ka enese täiendamisele, nooremate kolleegide juhendamisele, nende poolt tehtud töö üle vaatamisele, nõu pidamisele oma valdkonna spetsialistide ja auditimeeskonna juhtivaudiitori ja partneriga, tagasiside andmisele kolleegidele, projekti finantseesmärkide täitmise jälgimisele jne. Kuigi auditi töötsükkel on üldraames iga auditi puhul analoogne, siis iga auditiprojekt ja tööpäev esitab alati uusi väljakutseid, mis on seotud tehniliste teadmiste, kliendi valdkonna eripära, inimsuhete ja projektijuhtimise oskustega. Meeldejäävateks ongi olnud projektid, kus väljakutseid keskmisest enam.

Üheks eriliseks mäletuseks on nende aastate jooksul jäänud üks inventuuripäev minu esimesel tööaastal PwC´s. Et veenduda ettevõtte varude olemasolus, osaleme auditite käigus alati vaatlejana kliendi aastalõpu varude inventuuris. Antud projektis tegi antud ülesande eriliseks asjaolu, et tegemist oli üle-maailmsesse metsandus ja puidutööstuse kontserni kuuluva Eesti metsandusettevõttega, kelle varud asuvad metsades üle Eesti. Põnev oli teada saada, kuidas üldse käib kasvava metsa inventeerimine – pole ju ükski mets üks-ühele võrreldav ning metsas kasvavaid puid ükshaaval lugema/mõõtma hakata tundus ebareaalne. Nagu kogenud auditimeeskonna liige eelnevalt mind valgustas, polnud metsa inventeerimine siiski eriti keeruline. Auditi käigus tuleb meil veenduda, et raamatupidamises kajastatu on olulises osas korrektne. Seetõttu piisas, kui inventuuri käigus veendusime, et kinnistutel kasvaks ikka detailses aruandes kajastatud puuliigid, et raied oleksid toimunud alusdokumentides fikseeritud mahtudes jne. Samuti teostasime testlugemisi, mille käigus spetsiaalse mõõtmisvahendiga (reloskoobiga) määrasime metsa täiuse ning võttes arvesse vastava metsaeraldise puuliike ja keskmist metsa kõrgust määrasime metsa tagavara (st kogus tihumeetrites) hektari kohta ning võrdlesime seda raiekava kogusega. Pika päeva jooksul jõudsime külastada vaid kolme metsakinnistut. See päev on jäänud mulle meelde kui tore vaheldus igapäevasele kontoritööle. Siiski tuleb tunnistada, et päev lõppes kerge värske-õhu-mürgitusest tekkinud peavaluga. Metsameeste sõnul olevat see aga normaalne nähtus, kui linnainimene üle pika aja hapnikurohkesse metsa satub.