Raamatupidamislikud nüansid:
Nõuete väärtuse hindamine ja kulu kajastamine
Enne nõude lootusetuks tunnistamist tuleks hinnata nõuete tegelikku laekumistõenäosust. Selleks võib kontrollida nii võlgniku maksevõimet ja finantsseisundit (e-Krediidiinfost, Äriregistrist) kui ka hinnata varasemaid laekumismustreid.
Kui nõue on ebatõenäoline, kuid mitte lootusetu, võib teha nõudele ka teatud summas allahindluse, näiteks 20% või konkreetses väljaarvutatud summas.
Allahindlus kajastatakse kasumiaruandes muu finantskulu real.
Kulu kajastamise aeg
Allahindlus või mahakandmine tuleks kajastada siis, kui on piisavalt tõendeid nõude ebatõenäolise laekumise osas (nt pankrotimenetlus on lõppenud, nõue on aegunud).
Dokumenteerimine ja audit
Kogu protsessi käigus tehtud hinnangud ja otsused tuleb dokumenteerida — põhjendused, maksevõime analüüsid, võlgnevuste haldamise meetmed.
Mahakandmise otsuse kinnitamine jääb tavaliselt juhatuse pädevusse, kes peab otsust põhjendama ja dokumenteerima, kas protokolli või muu olulise dokumendiga. Üldjuhul ei piisa vaid juhatuse liikme e-kirjast ega suulisest otsusest, kuna raamatupidamislikult peab olema tagatud otsuse jälgitavus ning kontrollitavus. Korralik dokumentatsioon aitab finantsaruannetes läbipaistvalt põhjendada kahjumit või kuluna kajastamist ning on vajalik audiitorkontrolli ja maksuhalduse jaoks.
Raha laekumine peale mahakandmist
Kui pärast lootusetu nõude mahakandmist või allahindlust laekub raha, tuleb varasemad kanded korrektselt tagasi keerata (vähendades algselt kasutatud kulu kontot).
Õiguslikud nüansid:
Õiguslikud sammud võlgade sissenõudmiseks
Enne nõude lootusetuks tunnistamist on tavaliselt vaja läbi viia kõik mõistlikud võlgade sissenõudmise sammud (hoiatused ning inkassotegevus).
Kui ametlikud meetmed ei anna tulemust, võib nõude lugeda lootusetuks.
Lepingutingimused ja tagatise olemasolu
Mõnel juhul on võimalik nõudele seada tagatis või garantii (nt kinnisvara, võlakirjad). Kui laenusaajal enam tagatist ei ole või see kaotatakse, suureneb ka laenu mitte tagasisaamise risk.
Aegumistähtaeg
Võla aegumine mõjutab nõude laekumise õigust ning lootusetuks tunnistamise hetke.
Pärast aja möödumist ei saa õiguslikult enam nõuda ning nõue on "kaotatud". Aegumistähtaja pikkus sõltub nõude liigist ning on määratud riigi seadusandlusega. Eesti tsiviilseadustikus (TsÜS) on põhiline aegumistähtaeg üldjuhul 3 aastat alates nõude tekkimisest või nõudmisest, kuid võib mõnel juhul ulatuda ka 10 aastani.
Maksualased tähelepanekud:
Kui laenu on antud ema- või tütarettevõtjale, tuleb silmas pidada et tegemist ei oleks varjatud kasumi jaotamisega. Vastavalt Maksu- ja Tolliameti kodulehel väljatoodud tingimustele, tuleb jälgida, et antud laen vastaks tavapärastele laenu tingimustele, milleks on laenu tagasimakse tähtaja seadmine ning laenusaaja võimekus laenu tagasi maksta.
Millal tuleb laenu mahakandmist maksustada?
Maksustamine on õigustatud eelkõige siis, kui laenulepingu tingimustest ja laenu kasutamisest nähtub, et laenu ei kavatseta tagasi maksta või see osutub ilmselgelt võimatuks.
Laen, mis on algselt ettevõtlusega seotud, võib pärast laenulepingu tingimuste hilisemat muutmist (näiteks tagasimakse tähtaja pikendamist) osutuda ettevõtlusega mitteseotuks ning kuulub siiski tulumaksuga maksustamisele.
Väljaantud laen on käsitletav varjatud kasumi jaotamisena, kui laenu tagasimaksmine on vähetõenäoline või esinevad asjaolud, mis annavad alust arvata, et laenu andmisega on soovitud vältida või vähendada maksukohustust, näiteks:
- laenu andmine ebamõistlikult pikaks ajaks (üle 5 aasta);
- ebamõistlik tagasimakse graafik;
- tagasimakse tähtaja korduv pikendamine;
- laenusumma korduv suurendamine;
- laenusumma suuruse sõltumine kasumi suurusest (nt olukorrad, kus igal aastal antakse emaettevõtjale laenu samas suurusjärgus, mis on tütarettevõtja kasum);
- laenusaaja tegevus laenusumma kasutamisel viitab ilmselgelt tagasimaksmise võimatusele;
- dividendide mittemaksmine.
Maksustamisel ei ole määrava tähtsusega see, millist intressimäära rakendati. Erandlikel juhtudel võib põhjendatud olla ka intressita laenu andmine, kui laenuandja saab laenutehingust muul viisil kasu, näiteks osa ühise äriprojekti kasumist.
Vastavalt tulumaksuseaduse paragrahvile 502 on pigem oluline laenule seatud tähtaeg. Kui tagastamise tähtaeg on pikem kui 48 kuud, lasub maksumaksjal maksuhalduri nõudmisel laenu tagasimaksmise võime ja kavatsuse tõendamise kohustus. Maksuhaldur annab äriühingule tõendite esitamiseks vähemalt 30-päevase tähtaja.
Tasub ka tähele panna, et kvartalile järgneva kuu 20. kuupäevaks tuleb Maksu- ja Tolliametile esitada INF 14 osa IV, kus residendist äriühing ja mitteresidendist äriühingu Eestis asuv püsiv tegevuskoht deklareerib kvartalis antud ja tagastatud laenude summad TuMS § 565 alusel. Seal näidatakse antud laenud, mida ei ole maksustatud TuMS § 502 alusel. Ehk tuleb deklareerida emaettevõtjale, sama emaettevõtja teisele tütarettevõtjale (välja arvatud laenuandja tütarettevõtjale) ning kontserni kuuluvale aktsionärile või osanikule antud ja saadud laenud ning nendelt tasutud intress. INF 14 täitmise kohta on täpsem info leitav ka Maksu- ja Tolliameti kodulehel.
Eestis kehtiva maksusüsteemi kohaselt, kui emaettevõttele antud laen osutub varjatud kasumieraldiseks ja sellelt tuleb tulumaks tasuda, tekib tulumaksukohustus hetkel, kui see varjatud kasumieraldis tuvastatakse. See tähendab, et tulumaksukohustus ei teki laenu andmise hetkel, vaid sellel aruandeperioodil, mil tehakse otsus, et laen oli varjatud kasumieraldis. Tekkinud varjatud kasumieraldis deklareeritakse vastava kuu TSD lisal 7, esimeses osas ning koodi 7012 all. Vormi INF 1 ei täideta
Tagastatud varjatud kasumieraldis (maksustatud koodil 7012) deklareeritakse TSD lisal 7 teises osas – „Tagastatud varjatud kasumieraldis ja välismaiste kontrollitavate äriühingute kasum ja väljaviidud vara“. Tagastatud summade arvelt on võimalik välja maksta maksuvabalt dividende ja omakapitali väljamakseid.
Võta meiega ühendust
