IFRS-i kasutamine annab kvaliteedimärgi

Liis Talpas, PwC juhtivaudiitor

Avaldatud rup.ee-s (Raamatupidamisuudised) 7. septembril 2016

2003. aastal jõustunud raamatupidamise seadusega anti kõikidele äriüksustele võimalus valida kahe finantsaruandluse raamistiku vahel nii konsolideeritud kui ka konsolideerimata finantsaruannete koostamisel.

Need raamistikud on:

• rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS) (alates 2005. aastast Euroopa Liidu (EL) poolt vastu võetud IFRS-id) ja
• Eesti hea raamatupidamistava, mida on kirjeldatud raamatupidamise toimkonna juhendites (RTJ).

Raamatupidamise seadust muudeti, et ühtlustada Eesti seadusandlust EL-i nõuetega ja kehtestada IFRS-põhine raamatupidamisarvestus. Alates 2003. aastast on IFRS-i kasutamine olnud kohustuslik krediidiasutustele, finantsvaldusettevõtetele, segafinantsvaldusettevõtetele, kindlustusettevõtetele ja ettevõtetele, mis emiteerivad väärtpabereid, millega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul Eestis või mõnes muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis. 2005. aastast lisati sellesse nimekirja ka investeerimisühingud.

Kõik teised ettevõtted on saanud vabalt valida IFRS-i ja Eesti hea raamatupidamistava vahel. Raamatupidamise aastaaruandeid, mis on koostatud kas IFRS-i või Eesti raamatupidamistava järgi, kasutatakse kõikidel seadustes ettenähtud eesmärkidel. Maksustamise eesmärgil ei ole vaja muid aastaaruandeid koostada (eriti seetõttu, et Eestis ei ole kasumil põhinevat tulumaksu).

Ehkki kõigil ettevõtetel on lubatud kasutada IFRS-i, teeb seda AS PricewaterhouseCoopersi 2015. aastal tehtud uuringu kohaselt ainult väike arv ettevõtteid. Järgnevas tabelis on toodud, kui palju ettevõtteid kasutab oma finantsaruannete koostamisel Eesti head raamatupidamistava ja kui palju IFRS-i. Seda tabelit vaadates tekib paratamatult küsimus, mis võib olla IFRS-i vähese kasutamise põhjuseks.