Maria Kangur

Audiitor

PwC-ga liitunud aastal 2010

Mis kõige rohkem üllatas mind esimestel tööpäevadel PwC-s, oli uute teadmiste maht. Kohe peale kahenädalase koolituse lõppemist hakkasin pihta oma esimese kliendiga, kes tegeles energeetika valdkonnas. Kuna auditi töö on riskipõhine ning riskide tuvastamiseks on väga oluline kliendi tegevusest aru saada, siis projekti esimesel nädalal läksime koos ülejäänud meeskonnaga intervjuule ettevõtte finantsjuhiga. Rohkem kogenenud meeskonnaliikmetel ei tekitanud raskusi kliendi eripärast rääkimine, kuid mul oli tunne, et intervjuu toimub hiina keeles. 

Mu teadmised energeetikavaldkonnast piirdusid füüsika õppimisega keskkoolis, millest peaaegu mitte midagi meelde ei jäänud. Intervjuu käigus olid detailsed arutelud sellistes küsimustes nagu elektribörsi toimumine ja NPS hinnapiirkonna avanemine, ülekandevõimsuse oksjoniga seotud probleemid, elektrisüsteemi bilansi tasakaalus hoidmine jt. Ma olin väga positiivselt üllatunud sellest kuivõrd hästi tunnevad mu kolleegid seda spetsiifikat ja kui tublid nad on. Enda osas olid mul aga kahtlused, kas ma saan kunagi nendest asjadest aru või mitte. Hiljem selgus, et erinevate Energiafoorumite ja Konkurentsiameti poolt avaldatud materjalide lugemine aitas mind väga kiiresti arutletud teemadest aru saada. Siin ma ei toonud seda näidet välja mitte seetõttu, et tegemist oli erakordse tööpäevaga, mis avardas mu silmaringi – vastupidi, iga uus tööpäev PwC-s  pakub uusi teadmisi ja väljakutseid. Uue informatsiooni mahud on tõepoolest  muljetavaldavad ning ka aastatega ei ole tekkinud mul tunnet, et nüüd kõik vajalik sai õpitud ning midagi uut ja huvitavat see töö enam ei paku.

Väga eksitav on ka selline arvamus, et audit on töö paberitega. Minu teiseks meeldivaks üllatuseks oli see, kuivõrd palju siin tuleb inimestega suhelda. Kõrghooajal saabub tavapäraselt tööpäeva jooksul postkasti 10-20 e-maili klientidelt või teistelt meeskonnaliikmetelt ning tuleb teha umbes sama palju telefonikõnesid, rääkimata kliendikohtumistest, meeskonnakoosolekutest jne. Mõnikord on suhtlemist nii palju, et tööpäeva lõpus isegi tekib selline tunne, et tahaks rahu ja võimalust vaikselt pühenduda mingi materjali analüüsimisele.

Kui rääkida sellest, mida ma hindan oma töös, siis ühel real koos huvitavate tööülesannete ja selgete karjäärivõimalustega on suurepärane meeskond, kellega suhtlemine toob positiivseid emotsioone nii töö- kui ka vabal ajal. Igakuised sündmused ja kord kvartalis korraldatud suuremad peod ei ole ainukesed koosviibimise võimalused. Kuna kollektiiv on noor ja ülipositiivne, siis ükskõik milline ühistegevus muutub lõbusaks – näitena võin tuua pannkookide valmistamise, kelgutamise, seikluspargis ronimise jne. Mu lemmiktööpäevad lõppevad kuskil kohvikus kolleegidega kooki süües - siis saab korraga arutada lahtiseid auditiga seotud küsimusi ning suhelda töövälistel teemadel.  Ja kui tegemist ei ole kõrghooajaga, siis nii võivad vabalt tööpäevad ka alata.