Audiitor õpetab: raamatupidamislikud hinnangud

Ettevõtte finantsaruandluses on mitmeid valdkondi, mis teatava regulaarsusega nõuavad juhtkonnalt hinnangute tegemist. Need hinnangud võivad märkimisväärselt mõjutada selle ettevõtte majandustulemusi ja olemuslikult ka aastaaruandes avalikustatavat informatsiooni, rõhutab PwC juhtivaudiitor Kristiina Veermäe.

Ettevõtte spetsiifikast lähtudes võib hinnanguid vajavaid valdkondi olla mitmeid. Sõltumata valdkonnast on iga raamatupidamisliku hinnangu taga sarnased tegevused. Peaasjalikult on oluline märksõna sise-eeskiri, mis kirjeldaks valdkonniti raamatupidamisstandardi nõudeid nii hinnangule endale kui ka aruandes avalikustatavale informatsioonile.

Protsessi kirjeldamine

Raamatupidamise sise-eeskirjas tuleb esmalt kirjeldada valdkonnad, mis ettevõtte spetsiifiliselt vajavad raamatupidamislike hinnanguid ning sealjuures selgitada valitud meetodeid ja mudeleid. Need peavad lähtuma juhtkonna tuvastatud riskitasemest vastava hinnangu juures. Raamatupidamise sise-eeskiri peab kirjeldama iga valdkonna kohta nii taustsüsteemi ja standardi nõuded, kui ka sisendid, mida hinnangu teostamisel kasutatakse. Sisendeid saab sealjuures jaotada kahte gruppi – nii ettevõtte enda andmed kui ka välised allikad.  

Raamatupidamislike hinnangute juures on oluline kaardistada ka alternatiivsed meetodid, mudelid ning sisendid, kirjeldades sealjuures põhjendused, miks neid ei ole hinnangu tegemisel kasutatud. Selline mõttekäik aitab kaardistada vajaduse hinnangute muutusteks kui olukord seda peaks nõudma. Näiteks RTJ 5 § 25 kirjeldab põhivara amortiseerimise kohta, et “Praktikas kasutatakse materiaalsete põhivarade amortiseerimisel sageli lineaarset meetodit. Kaaluda tuleks ka teistsuguste meetodite (nt kahaneva jäägi meetodi (diminishing balance method) ja tootmisühiku meetodi (units of production method)) kasutamist juhul kui need peegeldavad objektiivsemalt varast saadava majandusliku kasu jagunemist vara kasulikule elueale.” Olukorras, kus ettevõte peaks soetama spetsiifilised tootmisliinid või seadmed, mille eluiga on tootja poolt hinnatud kas minutite, tundide või siis ühikutega, tasub kaaluda amortiseerimist lähtudes nn tootmisühikust. 

Nagu kõige puhul raamatupidamises, tuleb ka hinnangute puhul kaaluda vajadust kohustuste lahususele. Protsessis on vaja valmistada ette alusandmeid, vajadusel teha vara spetsiifilisi hinnanguid (nt spetsialistid tootmises põhivahendite puhul) ning teha vastavalt otsuseid muutuste vajaduse ja suuna osas. Omakorda, lähtudes nii juhtkonna erialastest teadmistest, kogemustest ning hinnangu keerukusest võib juhtkond kaasata hinnangu tegemisse eksperdi. Iga hinnangu juures tuleb sellised olukorrad kaardistada, sh millal kaasatakse ekspert ning kuidas on protsessis täidetud kohustuste lahususe nõue (millised on sisendid ja ootused eksperdile, kuidas eksperti valitakse ning kes vastutab eksperdi arvamuse analüüsi ja sobivuse hindamise eest). 

Millal aga vajab hinnang uuesti tegemist või millal peaks muutuma kas kasutatud mudel või sisendid? Tegemist on siinjuures rutiinse tagasivaatega tehtud hinnangule. Oluline on kaardistada kontrollprotseduurid, mille käigus jälgitakse eraldi eelnevalt defineeritud mõõdikuid, tulemusi ning analüüsitakse kuivõrd tegemist on raamatupidamislike hinnangute sisendite muutusega või vajadusega asjakohastada kasutatud mudeleid või meetodeid: 

• Üheks näiteks siin on põhivarade eluead, kus vähemalt kord aastas tuleb võrrelda vara järele jäänud kasulikku eluiga planeeritava kasutamise perioodi vastu. Kui need kaks omavahel märkimisväärselt erinevad, peab juhtkond kaaluma, kuivõrd tegemist on vara spetsiifilise olukorraga ning muutma mainitud vara järelejäänud eluiga või kui tegemist on süsteemse erisusega, kus teatud tüüpi varasid kasutatakse planeeritust kauem / vähem, muuta kõikide sarnaste varade kasulikke eluigasid. 

• Teine näide puudutab varusid ja netorealiseerimisväärtust. Rutiin, kus tuvastatakse varude müük alla omahinna, annab indikatsioone, et varud võivad bilansis olla ülehinnatud. Jällegi, tuvastada tuleb esmalt, et kas tegemist on spetsiifilise olukorraga (kiirmüük, riknenud varud vms) või ongi nende toodete müügihinnad langenud ning hinnata tõenäosust, kuivõrd ka laos olevaid tooteid tuleb müüa kahjumiga. 

• Omakorda võivad muutuseid hinnangutes juhtida seadusandlusest tulenevad muutused – lähtudes siis kas ettevõtte enda spetsiifilistest valdkondadest või uutest rakenduvatest nõuetest (näiteks kohustuste täielikkus laienevate garantiiga seotud nõuete osas või keskkonna hoidmisega seotud täienevad kohustused).

• Neljas näide võiks olla nõuete allahindluse vajaduse hindamine. Kui seni on kogumina hinnatud nõuete puhul laekuvuse tõenäosus vähenenud nõuete osas, mis on 30 päeva üle tähtaja ja sealt alates on allahindlust kajastatud 50% ulatuses, siis ärivaldkonna raskuste puhul võib see tõenäosus väheneda näiteks juba 15 päeva puhul. Sellisel juhul tuleb allahindluse kulu protsenti suurendada juba 15 päeva aegunud nõuete puhul.

Sise-eeskirja täiendamine

Olukorrad, kus raamatupidamislike hinnangute muudatusi kaalutakse, tuleb kindlasti kirjeldada mainitud sise-eeskirjas. On need siis kuu lõpetamise rutiinid, regulaarsed kontrolliprotseduurid, konkreetsete aruannete jälgimised juhatuse poolt või midagi muud, sõltudes siis juba ettevõtte spetsiifikast ja kontrollikeskkonna keerukusest. 

Aastaaruandes hinnanguga seotud info avalikustamine on samaväärselt oluline kui hinnangu enda tegemine. Vajalik sisendinfo, lähtudes hinnangu spetsiifilisusest on midagi, mida juhtkond peaks kaardistama ning talletama juba esialgsete finantsaruannete koostamisel.

Kokkuvõttena võib öelda, et raamatupidamislike hinnangute dokumentatsioon sise-eeskirjas peab kirjeldama mitmeid nüansse kogu protsessi osas ning see ei ole ainult kord kuus tehtav otsus, vaid eeldab endas mitmeid rutiine ja vajalike alusandmete kogumist enne kui otsuste juurde üldse asuda saab. 

Samal teemal Äripäevas