Eva Jansen-Diener – PwC juhtivaudiitor ja juhatuse liige
08. märts 2016
Rahvusvahelise naistepäeva puhul avalikustas PwC uuringu naiste positsioonist tööjõuturul OECD riikides. 33 maailma edukaima riigi võrdluses võib Eesti 22. kohta pidada üldse mitte halvaks. Oleme üsna võrdsel tasemel Austria ja Hollandiga, edestame Tšehhit, Iirimaad, Itaaliat ja Jaapanit, ehkki jääme küll maha Poolast ja Saksamaast. Rääkimata Põhjamaadest, mis on kõik edetabeli tipus. Häbeneda poleks nagu midagi. Viiest kategooriast neljas oleme OECD keskmisest paremad: naiste osalus tööturul, meeste ja naiste tööhõive määra erinevus, naiste töötuse määr ning täistööajaga töötavate naiste hulk.
Rahvuskala palgalõhe
Valdkond, kus asjalood on Eesti jaoks nutused, ei ole midagi uut. Meeste ja naiste palkade erinevuses oleme oma 28%-ga (2014.a andmete põhjal) arenenud riikidest eelviimasel kohal, vaid Lõuna-Koreas on palgalõhe suurem (37%). Keskmiselt on meeste ja naiste palgaerinevus OECD riikides 17%. Seejuures postsovjetlikus Sloveenias on see kõigest 3% ja näiteks Poolas 8%. Riikidest, millega soovime end võrrelda oli Rootsis palgalõhe 15%, Soomes 18% ja Saksamaal 22%. Aastaga on meie olukord siiski pisut paranenud, sest 2013.a oli vastav suhtarv veel 30%.
Need numbrid panevad mõtlema. Mõistagi on oma roll kultuurilistel erinevustel ja sellise taseme statistilisi võrdlusi ei tohi käsitleda kirvemeetodil. Jääb igaühe enda otsustada, milline ratsionaalsetest selgitustest tundub nii suure erinevuse põhjendamiseks piisavalt hea ja kas midagi tundub olevat süsteemselt valesti.
Mitte ainult poliitika ei pea olema läbipaistev
Uuringu üks soovitustest, mis aitaks naiste positsiooni parandamisele tööjõuturul on palgainfo läbipaistvus. See ei tähenda kardetud sookvoote, ega seda, et kõik sama tööd tegevad inimesed peaksid saama võrdset palka. Ehkki mõte palgaandmete avalikustamisest tekitab esmaselt enamikes inimestes ilmselt instinktiivse protestireaktsiooni, ei saa eitada fakti, et sellel on positiivseid mõjusid teiste riikide näitel, kuigi loomulikult ei ole see mingi võluvits palgalõhe kaotamise osas. Palk peaks kindlasti sõltuma inimese tööpanusest ja -tulemustest ning võib seetõttu jääda erinema sama ametikoha lõikes, ent juba avatus iseenesest on heaks eelduseks suurendamaks võrdsust.
Miljard majandusse!
Uuring osundab ka, et kui Eestil õnnestuks naiste tööhõive määr (71%) tõsta Rootsi tasemele (79%), suurendaks see meie sisemajanduse kogutoodangut 2,7% ja tooks majandusse juurde ligi miljard eurot. Selle saavutamisele aitaks kahtlemata kaasa kättesaadav lasteaia- ning sõimekohtade ulatuslikum võrgustik. Abiks võib olla ka ühiskondliku suhtumise muutus alla kolmeaastaste laste kõrvalt tagasi tööle minevatesse naistesse, eelkõige siis, kui naine seda soovib teha eneseteostuse või karjääri eesmärgil, samuti võiks sarnaselt Põhjamaadele rohkem populaarsust koguda isad, kes on valmis väikelaste hooldamise vankrit võrdselt vedama. Ka on ettevõtetel, kes ju tegelikult võistlevad parimate töötajate nimel, võimalik olla eelistatud tööandjaks, luues paindlikke võimalusi nii emadele kui isadele laste kõrvalt töötamise võimaldamiseks.