Ago Vilu, PricewaterhouseCoopers AS juhtivpartner, riigi raamatupidamise toimkonna liige
Avaldatud Postimehe arvamusportaalis 22. juunil 2016
Samal ajal kui enamik eestlasi istub ümber jaanilõkke ja õhtu suurimaks mureks on, kust leida selge grupijuht, närivad pankurid, investorid ja poliitikud üle kogu maailma ootusärevuses küüsi – milline saab olema Brexiti referendumi tulemus ja kuidas sellele reageerivad finantsturud?
Kuigi viimased küsitlused näitavad Brexiti pooldajatele kerget edumaad, oleks ekslik arvata, nagu oleks nende võimaliku võidu korral jaanipäeva hommikul Euroopa Liidus (EL) üks liikmesriik vähem. Lahkumisprotsess võib võtta erinevatel hinnangutel 5-10 aastat ja kellelgi ei ole hetkel selget ettekujutust, milline võiks olla lõpptulemus. Nii nagu Eesti ei saa valida oma naabreid, ei ole ka Suurbritannial võimalik ennast Brexiti tulemusel Euroopast miiligi võrra kaugemale nihutada. Seotus Euroopa ja ELiga jääb, küsimus on ainult integratsiooni tasemes.
Spekuleeritud on erinevate võimalike tulevikustsenaariumite üle. Kõige lähedasemad suhted ELiga jätkuksid juhul, kui Suurbritannia lahkuks küll EList, kuid jääks edasi Euroopa Majanduspiirkonna (European Economic Area, EEA) liikmeks, nii nagu on seda lisaks ELi liikmesriikidele Norra, Island ja Liechtenstein. See tähendaks Briti ettevõtetele jätkuvat juurdepääsu ELi ühtsele turule, aga samas ka seda, et Suurbritannia peaks jätkuvalt rakendama suurt osa ELi regulatsioonist, omamata ise sealjuures võimalust seda kujundada. Samuti oleks Suurbritannia „Norra stsenaariumi“ korral sunnitud jätkuvalt lubama tööjõu vaba liikumist ja tegema sissemakseid ELi eelarvesse. Ehk kõik põhilised eesmärgid, millele Brexiti pooldajad on rõhunud (vabanemine Euroopa bürokraatlikest seadustest, immigratsiooni tõkestamine ja ELi rahalise toetamise lõpetamine) jääksid saavutamata.
Integratsiooniskaala teises äärmuses oleks EList väljumine ilma igasuguseid erikokkuleppeid sõlmimata. Sellisel juhul rakenduksid ELi ja Suurbritannia vahelistele kaubandussuhetele üldised WTO (World Trade Organization) reeglid, ehk teiste sõnadega oleks Suurbritannia ELi jaoks samasugune „kolmas“ riik nagu USA või Hiina. Kaoks küll kohustus rakendada Brüsseli regulatsioone ja teha sissemakseid ELi eelarvesse, kuid seda asendaksid tollimaksud ja piirangud nii kaubandus- kui muudes suhetes. „USA stsenaarium“ võiks Brexiti pooldajatele küll kõige hingelähedasem olla, kuid arvestades, et 45% Suurbritannia ekspordist on Euroopa Liitu ja tagasilöök kaubandusele saaks olema märkimisväärne, on kahtlane, kas see variant ka Briti parlamendis heakskiidu saavutaks.
Kompromissvariandiks võiks olla vabakaubanduslepingu ja muude erisuhteid reguleerivate lepingute sõlmimine ELiga, ehk midagi sellist, nagu on teinud näiteks Šveits. Sõltuvalt lepingute sisust ja ulatusest peaks Suurbritannia suure tõenäosusega ikkagi võtma üle osa ELi regulatsioonist, saades vastutasuks vaba juurdepääsu teatud sektoritele Euroopa ühtsest turust. Mida suuremat juurdepääsu Euroopa turule britid soovivad, seda enam on nad sunnitud ennast Euroopa regulatsioonidele allutama (mille kujundamise üle neil väljaspool ELi mõjuvõim puudub), ehk leida tuleb mõistlik kompromiss iseseisvuse ja majanduslike hüvede vahel. „Šveitsi stsenaarium“ oleks kindlasti kõige aeganõudvam, kuna kõik omavaheliste suhete aspektid tuleksid ükshaaval läbi rääkida ja kokku leppida ning määramatus lõpptulemuse suhtes kestaks aastaid.
Enamik majandusanalüütikuid on veendumusel, et Brexiti mõju Suurbritannia majandusele oleks negatiivne. Mõju ulatus sõltub tulevasest integratsioonimudelist – mida tihedamalt seotuks Suurbritannia ELiga jääks, seda vähem tema majandus kannataks. PricewaterhouseCoopers’i analüütikute hinnangul oleks Suurbritannia SKP aastaks 2020 „Šveitsi stsenaariumi“ korral ligikaudu 2% väiksem ja „USA stsenaariumi“ korral 2,6% väiksem võrreldes ELi jäämisega („Norra stsenaariumi“ korral oleks mõju marginaalne). Aastaks 2030 hakkaks „Šveitsi stsenaariumi“ korral majandus tasapisi taastuma, kuid „USA stsenaariumi“ korral suureneks mahajäämus veelgi, kasvades 3,5%-ni SKPst. Oxford Economics ja LSE on oma analüüsides jõudnud sarnaste suurusjärkudeni.
Lühiajaliselt mõjutab majanduskasvu kõige enam välisinvesteeringute vähenemine, mida omakorda põhjustab ebakindlus ja määramatus Suurbritannia tuleviku suhtes (ligikaudu pool Suurbritannia välisinvesteeringutest tuleb hetkel EList). Pikemas perspektiivis hakkavad kasvu pidurdama võimalikud piirangud nii kaubavahetuses kui inimeste liikumises – halvenevad nii brittide juurdepääs Euroopa ühtsele turule kui eurooplaste (sh eestlaste) juurdepääs Briti tööjõuturule. Eriti suure riski alla sattub Londoni kui Euroopa finantskeskuse staatus. Suurenenud riskid Suurbritannia majanduse suhtes on juba väljendunud naela väärtuse kahanemises umbes 10% võrra viimase poole aasta jooksul.
Kuigi numbrid räägivad selget keelt, on suur osa valijaskonnast neid ignoreerimas. Mida maksavad paar protsenti kasvu paberil, kui küsimuse all on brittide eneseuhkus? Loomulikult oskavad Brexiti pooldajad neid meelolusid oma kasuks hästi ära kasutada, rääkides mõnuga legende miljonitest Euroopast saabuvatest immigrantidest ja liialdades kordades Briti sissemaksete osas ELi eelarvesse. Pole üllatav, et küsitluste põhjal on Brexiti toetajate hulgas ülekaalus väiksema haridusega, majanduslikult vähemkindlustatud ja vanemad (tõenäoliselt vähemavatud suhtumisega) inimesed. Kerge saak populistidele, nagu me seda nii mõnegi riigi näitel ikka ja jälle näinud oleme.
Ja nüüd põhiküsimuse juurde - kui brittidele ei lähe korda paar protsenti kaotatud majanduskasvu ja vähenev mõju maailma poliitikas, siis miks peaks see meile korda minema?
Brexiti otsene mõju Eesti majandusele ei oleks kuigi suur. Odavnev nael ja võimalikud kaubanduspiirangud muudavad ekspordi Suurbritanniasse vähematraktiivseks, kuid Eesti ettevõtete otsene eksport sinna on olnud üsna väike, ulatudes viimastel aastatel vaid paari protsendini meie ekspordi kogumahust. Kaudne mõju ekspordile võib olla suurem, kuna nii mõnegi Soome ja Rootsi firma, millele eestlased allhanke töid pakuvad, lõpptarbija on Ühendkuningriigis, aga ka see mõju pole tõenäoliselt dramaatiline. Meie turistidele võiks aga odavnev nael lausa meeldida, kuna šoppamine Londonis muutub senisest märksa odavamaks.
Märksa olulisem oleks Brexiti kaudne mõju Euroopa ja Eesti majanduspoliitikale. Euroopa Parlamendis on välja kujunenud riikide rühmitused, kes majanduspoliitilistes küsimustes hääletavad enamasti sarnaselt. Ühel pool on liberaalset majandust pooldavad riigid (Suurbritannia, Iirimaa, Holland, Põhjamaad, Balti- ja veel mõned Ida-Euroopa riigid) ning teisel pool suuremat riiklikku reguleerimist pooldavad riigid (Prantusmaa, enamik vahemereäärseid maid ja mitmed Ida-Euroopa riigid). Saksamaa mängib kahe rühmituse vahel sageli kaalukeelt, hoidudes enamasti siiski liberaalide poole. Brittide lahkumisega jääksid liberaalse majanduse pooldajad selgesse vähemusse ja isegi Saksamaa abi ei pruugiks Euroopat päästa ülereguleerimise ohust. Seega eksisteerib üsna suur risk, et Brexiti korral hakkab EL järjest enam vabaturu põhimõtetest kaugenema ja väikese liikmesriigina ei jää Eestil üle muud kui seda mängu „prantsuse reeglite“ järgi kaasa mängida. Eestile, kui Euroopa ühe liberaalseima majanduspoliitikaga riigile, oleks taoline suunamuutus hävitav.
Kuid majandusest veelgi olulisem oleks Brexiti mõju poliitilisele õhustikule. On selge, et isolatsiooni pooldajate ja populistide edu annaks hoogu juurde teistele sarnast retoorikat kasutavatele tegelastele. Boris Johnson Suurbritannias, Donald Trump USAs, Marine Le Pen Prantsusmaal, EKRE Eestis – see on maailm, mille peale Vladimir Putin aplodeeriks. Mida rohkem populistidest juhte ja mida lõhestatum on Euroopa, seda haavatavamad on tema piiririigid. Milline globaalne ettevõte omaks soovi Eestisse investeerida, kui eksisteerib oht, et see ühel päeval probleemides vaevleva Euroopa küljest lihtsalt ära võib pudeneda.
Eesti võtab 1. jaanuaril 2018 pooleks aastaks üle Euroopa Liidu eesistumise. Loodan väga, et meil õnnestub sel perioodil tegeleda positiivsemate teemadega kui Suurbritannia lahkumisläbirääkimiste vedamisega. Kui peaksin jaaniõhtul sõnajalaõit märkama, siis soovin, ja seda just Eesti pärast, et Brexitit ei toimuks.