Eestis on kehtestatud kord Vastavalt Rahandusministri 2 septembri 2004 aasta määrusele nr 135 „Auditi komitee moodustamise ja töökorra põhimõtted“, mille kohaselt riigi osalusega äriühingud ja sihtasutused on kohustatud moodustama auditi komiteed. Viimasel ajal on väga erinevaid funktsioone täitvaid auditi komiteesid hakatud looma ka organisatsioonide juurde, kus siduvat kohustust selleks riiklikul tasandil määratud ei ole.
Hoolimata, millisel ajendil auditi komitee luuakse, on tüüpiline, et nad luuakse struktuuriliselt nõukogu ja juhatuse tasandi vahele, mis peab tagama komiteele piisava sõltumatuse oma eesmärkide saavutamiseks. Auditi komitee peamise rollina organisatsioonis määratletakse usaldusväärseks nõuandjaks olemise juhatusele küsimustes, mis puudutavad finantsaruandluse korrektsust, riskide juhtimist, põhitegevuste kontrollikohtade toimimist või siis siseauditi funktsiooni tõhusat kasutamist ning tähelepanu suunamist välisaudiitori poolt tõstatatud kitsaskohtadele. Auditi komitee eesmärgiks on saavutada kindlustunne nimetatud aspektide korrektse toimimise üle ning seeläbi kaitsta organisatsiooni omanike ja sidusrühmade majanduslikke huve.
Auditi komitee rakendamisel on oluline teadvustada, et auditi komitee ei tohi kujuneda pelgalt ettevõtte nõukogu liikmetest koosnevaks ümarlauaks, kellel puudub siseauditi-alane kogemus. Nimetatud olukorra realiseerumist soodustab kindlasti aga tänane Eesti seadusandlus, mille kohaselt peab vähemalt pooled auditi komitee liikmetest määrama nõukogu liikmete hulgast. Antud põhimõte on aga selgelt pärssiva iseloomuga ja töötab vastu auditi komiteede peamisele ideele, mille kohaselt peaks komitee selgelt eristuma nõukogust olles operatiivsem, kaasates erialaspetsialiste ning luues mõõdetavat väärtust organisatsiooni jaoks. Auditi komitee liikmetel peaks olema eesmärgistatud erialaseks tööks vajalik asjakohane kvalifikatsioon ja oskused, et tekitada usaldusväärne koostöö nii juhatuse ja nõukogu liikmetega kui ka sise- ja välisaudiitoritega.
Et hinnata ja mõõta oma tegevust peaksid auditi komitee liikmed oskama vastata näiteks järgmistele küsimustele:
- Kui hästi nad mõistavad oma kohustuste ulatust väljaspool auditi komitee koosolekuid ja kas on selliseid lisakohustusi, mida komitee peaks veel tegema?
- Kuidas nad saavad parandada oma teadmisi finantsaruandlusest, sisekontrollidest ja vastavusprobleemidest või kuidas omandada paremat oskust tuvastada finantsaruandlusega seonduvaid riske?
- Milliseid tegevusi tuleks ette võtta, et parandada juhtkonna suhtlemist siseauditi üksusega ning välisaudiitoriga?
Tõenäoliselt ei ole need kohustused uudiseks inimestele, kes on antud valdkonnas tegevad. Sarnaseid põhimõtteid toetatakse ja järgitakse nii USA-s, Austraalias, Kanadas ja ka UK-s analoogiliste organite moodustamisel ja arendamisel. Selleks, et auditi komitee toimiks tõhusalt, on äärmiselt oluline komitee ja juhatuse omavaheline suhtlemine, mis peaks olema avameelne, otsekohene ja sagedane, et ohukohad ning vajadused oleksid õigeaegselt teada mõlemale osapoolele. Seda on keeruline tagada tänases Eesti olukorras, kus enamus auditi komitee liikmeid on samad nõukogu liikmetega. Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et auditi komitee ei tohiks kujuneda ise juhatuse rolli täitjaks laskudes liigsetesse detailidesse. Komitee rolliks on siiski omada ülevaadet organisatsioonis toimuva kohta ning vajadusel suunata juhatuse tähelepanu kitsaskohtadele, sinna ise mitte sekkudes. See piir peab olema selgelt fikseeritud ja selle täitmine tagatud leides auditi komiteedesse liikmed, kes omavad vastavat kogemust.
Küsides lühidalt: kas ettevõttele või organisatsioonile on vaja auditi komiteed? Vastuseks on: Kindlasti mitte, kui see kujuneb vaid nõukogu tööd dubleerivaks organiks, mis ei ole komplekteeritud spetsialistidest ja jääb oma päevakorras sama kõrgele tasemele kui nõukogu tase.
