Valgekraede kuriteod on viimaste aastate jooksul saanud äriuudistes juba tavapäraseks teemaks ning statistilised andmed toimunud pettuste kohta on jahmatavad – toetudes ajakirjanduses avaldatule lisandus hiljuti nimekirja, kus juba olid Nick Leeson 1,3 mld dollari ja Avo Viiol 8 milj krooniga, veel ka Jérôme Kerviel 4,9 mld euroga.
Pettus läheb ettevõtetele rahaliselt palju maksma, pettuse tegelik mõju ulatub aga otsesest rahalisest kahjust palju kaugemale, kahjustades organisatsiooni mainet, töötajate moraali ning investorite, kreeditoride, klientide jpt usaldust. Sellest tulenevalt on pettuse ennetamine ja avastamine majanduse arengu seisukohast möödapääsmatu tegevus.
Majanduskuritegusid ja nende mõju organisatsioonile ning ühiskonnale tervikuna käsitleti ka PricewaterhouseCoopers-i (edaspidi: PwC) ülemaailmses uuringus “Global Economic Crime Survey 2007”, mis on hetkel suurim valgekraede pettuste teemaline uuring hõlmates andmeid rohkem kui 5 400 ettevõtte kohta 40st erinevast riigist.
PwC uuring kinnitab, et pettus on üks äritegevuse murettekitavamaid probleeme, mõjutades ettevõtteid sõltumata nende suurusest, asukohast või tööstusharust. Hoolimata seadusloojate tähelepanust ja ettevõtete investeeringutest kontrollisüsteemidesse, pole ei pettuste arv ega pettuse läbi tekitatud kahjude suurus vähenenud – rohkem kui 43% küsitletud ettevõtetest tunnistasid, et on finantspettustega kokku puutunud korra või rohkem ja keskmine ettevõtte kahju pettustest on kahe aastaga kasvanud 40%, ulatudes 1,7 milj dollarist 2005. aastal 2,4 milj dollarini 2007.aastal. Ootuspäraselt oli kahju suurus otseselt seotud kelmi positsiooniga – kui pettuses osales tippjuht, olid 29% juhtudel kahjud mainele märkimisväärsed.
Tahame me või ei, aga tuleb tunnistada, et pettus on nagu iga teinegi tegevus, mis aastatega areneb ja mille avastamine järjest keerulisemaks muutub. Ettevõtted fokuseerivad oma tähelepanu protseduuridele, mis tagavad küll korrektsete finantsaruannete koostamise, samas jäävad sageli käsitlemata aga riskid, mis tulenevad varade seadusvastasest omandamisest, rahapesust, intellektuaalse omandi rikkumisest või korruptsioonist ja altkäemaksust.
Seega, sisekontrollist üksi ei piisa. Sama ilmnes ka PwC uuringus - pettuste avastamisel ja ärahoidmisel tõid ettevõtted välja erinevaid meetodeid:
- ettevõttesisesed meetmed, nt siseaudit (19%), pettuse riskide juhtimine (4%), firma turvareeglistik (4%), töötajate rotatsioon (3%);
- organisatsioonikultuurist lähtuvad ettevõttesisesed ja –välised (anonüümsed) vihjed (vastavalt 29% ja 14%);
- üldine ettevõtluskeskkond, suur roll juhusel (6%) ning seadusandlusel (3%).
Pettuse ennetusel lasub kahtlemata suur vastutus eelkõige juhtkonnal, kelle ülesandeks on kindlustada, et kontrollimeetmeid täiustatakse pidevalt, kontrollid peegeldavad nii organisatsioonikultuuri kui ka eetikakoodeksit ning juhul kui pettus on juba avastatud, järgneb sellele ka viivitamatu ja asjakohane karistus.
Lõpetuseks võib öelda, et pettus on üks paljudest organisatsiooni ohustavatest riskidest, millest hoidumiseks ei piisa ainult korraliku (sise)kontrollisüsteemi omamisest, vaid selleks on vaja terviklikku lähenemist – kontrollisüsteemi, organisatsioonikultuuri, ärieetikat. Ehk siis, pettusest tulenevaid riske on võimalik vältida ja kahju minimiseerida kui pettuse ennetust käsitletakse juba ettevõtte strateegiat koostades ja seda toetab omakorda organisatsioonikultuur, millest omakorda lähtuvad kõigi tasandite igapäevased otsused.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe Ärilehes 19. märtsil 2008
