Panditulumaksu vigade parandus

Hannes Lentsius, PwC maksuosakonna juht
Avaldatud Äripäevas 16. märtsil 2017
 


Valitsuse plaan takistada kasumite varjatud väljaviimist on õige, aga teostus jätab kõvasti soovida, kirjutab PwC maksuosakonna juht Hannes Lentsius.

Rahandusministeerium on ette valmistamas tulumaksuseaduse muudatust, millega hakatakse maksustama teatud tüüpi kontsernisiseseid laene. Kavas on maksustada tulumaksuga kõik emaühingule ning sõsarühingutele antud laenud ja laenuga võrreldavad finantsinstrumendid (kontsernikonto hoiused, tagatised, deposiidid, arvelduskrediidid jt). Riik annab küll pandimaksu tagasi, kui laen teatud aja jooksul tagastatakse. Pandimaksu arvestatakse kasumi arvelt välja antud laenudelt. Pandimaksust jäävad puutumata tütarühingutele ning kontserniväliselt antud laenud.

Põhimõtteliselt on valitsuse suund õige, sest muudatuse eesmärk on takistada kasumite (varjatud) väljaviimist Eesti majandusest. Äripäev on korduvalt juhtinud tähelepanu väliskontsernidele, kes on võtnud Eesti tütarühingutelt laenu ja sellega lükanud edasi tulumaksu tasumist dividendidelt. Väliskontsernide sellisest teguviivist on lihtne aru saada, sest kui laenu näol on võimalik vabad vahendid Eesti tütarühingust välja saada, siis hiljem selle ümbervormistamine dividendiks ja veerendi Eesti riigieelarvesse tagasi kandmine on ebameeldiv samm ja kõige lihtsam on seda üha edasi lükata.

Jah, seadust tuleb muuta

Olen nõus riigi seisukohaga, et äriliselt põhjendatud laene ei ole võimalik kehtiva tulumaksuseaduse redaktsiooni alusel maksustada. Seetõttu saab lahenduseks olla seadusemuudatus. Äriliselt põhjendamata laene on riigikohtu senise praktika järgi võimalik kehtiva õiguse alusel lugeda kasumieraldiseks ja maksustada.  Eestist lahkunud raha ei toeta otseselt enam Eesti majandust ja seetõttu on sellisele kasumile maksuvabastuse andmine arusaadavalt põhjendamata. Seda hoolimata olukorrast, et paberi peal arvestatakse laenult intressitulu.

Paraku kaasneb kavandatava maksumuudatusega rida elulisi ja õiguslikke küsitavusi. Esiteks

ei ole Euroopa Liidu õiguse järgi lubatud eelistada Eesti äriühinguid teistele ettevõtjatele ning seetõttu rakendub pandimaks ka kodumaistele laenudele. See vähendab Eesti ettevõtete likviidsust, sest tulevikus ei ole finantsjuhil mõistlik kontserni likviidsust ja uute projektide finantseerimist juhtida kontsernisiseste laenudega. Seda põhjusel, et enamikul juhtudel tuleb 25% laenusummast riigile pandimaksu näol ära anda.

Pandimaksu regulatsioon puudutab tegevusalasid tõenäoliselt erinevalt. Eelkõige kahjustab see kontserne, mis kasutavad eri äriprojektide läbiviimiseks eraldiseisvaid äriühinguid nagu näiteks kinnisvaraarendus. Tulevikus peab finantsjuht hakkama üha tihedamini käima pankuri ust kulutamas, sest kontserni tütarühingutes võib olla küll vabu vahendeid, kuid neid üksteisele laenates rakenduv 25% suurune tulumaks on oluliselt kõrgem pangalaenult makstavast intressist.

Piirang peab olema mõistlik

Riigi kehtestatavad piirangud ja koormised peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgi suhtes, milleks antud juhul on kasumi (varjatud) ettevõtlusest väljaviimine. 25% suuruse pandimaksu kehtestamine kõigile kontsernisisestele finantsinstrumentidele konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata, tekitab kahtlust selle meetme mõõdukuses. Seda näiteks äriliselt põhjendatud kodumaiste laenude puhul, kus puudub igasugune kasumi (varjatud) väljaviimise kahtlus. Riik peab seisma ettevõtlusvabaduse tagamise eest ja ei tohi sellesse põhjendamatult ega ülemäära sekkuda. Argumendile annab kaalu ka maksejõulisuse põhimõte, mille kohaselt ei tohi maksustamine olla maksumaksja jaoks ebamõistlikult kulukas. Uute ja äriliselt põhjendatud investeeringute ärajätmine põhjusel, et kontsernist laenu võttes tuleb veerand sellest riigieelarvesse kanda (mis toob äriprojekti tasuvuse alla nõutava piiri) või pank ei ole valmis konkreetset projekti finantseerima (puuduvad piisavad tagatised, tegemist on riskantse projektiga, pangad piiravad omaalgatuslikult teatud tegevusharude finantseerimist vms) toob pikas perspektiivis Eestile ainult kahju.

Kolmandaks nõuab ühetaolise maksustamise põhimõte seda, et majanduslikult võrreldavaid olukordi maksustatakse sarnaselt. Seetõttu tekib küsimus, millised teised laenuga võrreldavad finantsinstrumendid kuuluvad pandimaksuga maksustamisele. Sellega hõlmatakse kontsernisisesed arvelduskrediidid, hoiused, rahapajad (cash pool) ja ka tagatised. Põhimõtteliselt on finantsinstrumentidena käsitletavad ka kauba või teenuse eest tehtavad ettemaksed või maksetähtajaga arved. Õigusselguse tarbeks peab maksumaksjale olema selge, mis on maksubaasiks (millistelt tehingutelt maksu arvestatakse) ja milline on maksustamise hetk (millal tuleb maksu tasuda). Maakeeli rääkides: maksumaksja peab teadma, kas kontserniettevõttele ettemaksu tegemisel või 30päevase maksetähtaja andmisel tuleb 25% summalt riigile anda ja millal maks tasumisele kuulub. Samuti kas tagatise andmisel või alles selle sisssenõutavaks muutumisel tuleb maksu arvestada.

Kuritarvituste välistamine

Neljandaks peab seadusandja püüdma välistada regulatsiooni võimalikud kuritarvitused. Nii kohtu- kui ka maksuhalduri praktikas on sügavalt juurdunud “majandusliku sisu ülimuslikkuse” põhimõte, mille kohaselt on riigil võimalus ignoreerida jokk-tehinguid. Avastus, et Lätis tütarühingu asutamine ja sellele vajalikus summas kapitali andmine ning selle arvelt omakorda finantseerimist vajavale Eesti kontserniettevõtjale laenu andmine võimaldab 25% pandimaksu maksmisest hoiduda, ei võta kontserni finantsjuhilt tõenäoliselt üle ühe magamata öö. Järgmine mõte, mille üle finantsjuht ennast tõenäoliselt järgmise viie minuti jooksul juurdlemast leiab, on hoiustada kogu vaba raha pangakontol ja seada see tagatiseks (unustades sellise lepingu avalikustamise majandusaasta aruandes või esitamata maksukontrolli raames) välismaise kontserniettevõtte poolt võetud pangalaenule. Seda kõike jokk-viisil tehes saab riik neid tehinguid endiselt maksustada, kuid sobiva majandusliku sisu lisandumisel jäävad riigi käed maksu kogumisel lühikeseks. Läti alkoholirallile ei ole meil lisaks tarvis Läti laenurallit.

Viiendaks, valitsusele saadetud memorandumi kohaselt muutub pandimaks tagastamatuks, kui etteantud tähtaja (nt kahe aasta) jooksul laenu tagasi ei maksta. See toob omakorda kaasa võimalikku topeltmaksustamise olukordi, kus välja antud laenu ei ole võimalik jaotada hiljem dividendina (laenuandja on vahepeal kandnud kahjumeid vms).

Veel konkreetseid ettepanekuid

Soovitan kaaluda pandimaksumäära olulist alandamist – 25% suuruse pandimaksu asemel 2-5% suurune maks, mis täidaks endiselt riigikassat, kuid selle negatiivne mõju oleks oluliselt väiksem.

Teiseks võiks kaaluda laenujäägilt arvestatavat madalat (nt 1 % suurust) tagastamatut iga-aastast maksumäära või lõivu. Sisuliselt oleks tegemist riigile makstava intressikuluga selle eest, et dividendide jaotamise (ja sellelt arvestatava tulumaksu tasumise) asemel valis maksumaksja võimaluse anda raha välja  kontsernisisese laenuna ja piltlikult võttis riigilt laenu tasumata jäänud tulumaksu ulatuses.

Kolmandaks võiks kaaluda pandimaksu rakendamist ex post kavandatava ex ante asemel ehk nii, et pandimaks rakenduks antud laenudele ja teistele finantsinstrumentidele mitte andmise hetkel, vaid teatud aja (nt kolm või viis aastat) möödumisel. Võimalike kuritarvituste (nt tähtaja saabumisel laenu tagastamine ja selle kohene uuesti väljaandmine) vältimiseks võiks kaaluda keskmise laenusaldo kasutamist piirmäärana ning näha ette minimaalne “laenuvaba” periood. Näiteks lubatakse maksumaksjal anda kontsernisiseseid laene tähtajaga kuni kaks aastat ja selleks tähtajaks tagastamata laenud maksustatakse pandimaksuga. Kuritarvituste vältimiseks on sätestatud lisanõue, et sama maksumaksja ei saa järgmise 12 kuu jooksul teatud piirmäära ületavaid kontsernisiseseid laene anda ja selle rikkumisel rakendub pandimaks. See tooks omakorda kaasa kohustuste maksumaksjatel raporteerida maksudeklaratsioonis kontsernisiseselt antud laenud ja finantsinstrumendid.

Neljandaks mõttena võiks tõsta lubatud laenupiirmäära ja lubada näiteks kahekordses ulatuses maksumaksja jaotamata kasumi ulatuses kontsernisiseste laenude andmist ilma kohese pandimaksu rakendumiseta.

Loodan, et Eesti saab seaduse, mis ei piira ettevõtlusvabadust, kuid võimaldab Eesti riigil ja ühiskonnal saada maksutuluna õiglane osa Eestis teenitud kasumilt.

Seaduseelnõu ei ole avalikkusega jagatud, kirjutis põhineb valitsusega kooskõlastatud ja seaduseelnõu aluseks oleval memorandumil (HL).