Noor tuleb maa peale tagasi tuua

Kristiina Veermäe, PwC juhtivaudiitor
Avaldatud Äripäevas 18. veebruaril 2017

Iga vähegi andekas noor ei pea ülikooli minema, ametikooli läbinud kõrge enesehinnanguga spetsialistist on ühiskonnal rohkem kasu, kirjutab PwC juhtivaudiitor Kristiina Veermäe.

Tootmisettevõtted tunnevad juba mõnda aega, et rahvastiku vananemine lööb neid ennaktempos. Küsimus ei ole tahtes noori tööle võtta. Noor lihtsalt ei astu üle nende ukse. Keskmine vanus tehastes kasvab jõudsalt ja kaugele vaatavamad juhid näevad seda üha kasvava riskina.

Tänased 30. eluaastates inimesed said täiskasvanuks eeldades, et nende võimalused ning elukvaliteet on paremad, kui olid nende vanematel. Nad peavad end eriliseks. Näib, et ka tänased 20aastased liiguvad samas suunas, ehkki selle erinevusega, et kui 15-20 aastat tagasi oli kuum turvaline karjäär, siis nüüd otsitakse rahuldust pakkuvat karjääri – tööd, mida meeldiks teha. Noored elavad illusioonides, kukkumine on aga valus nii neile endile kui tööandjatele. Puudub adekvaatne ellu- ja töösse suhtumine ning arusaamine, kuidas päris maailmas asjad käivad.

Praegu ellu astuval noorel on selja taga 12 aastat üldharidust, olematu ettekujutus tööturu valikutest, puudulik on ka teadmine ühiskonna seisukohalt vajalikest erialadest. Kõrget enesehinnangut ning optimismi tuleviku suhtes ei tohiks mingil juhul maatasa tampida, ent kindlasti vajavad noored valikute tegemisel mõistlikku nõu.

Ülikooli- ega isegi gümnaasiumiharidust ei pea omandama igaüks, kes vähegi andekas. Nii mõnigi, kes käib gümnaasiumis ainult selle pärast, et teised käivad, võiks omandada ametikoolis vajalikud oskused ning olla kõrge enesehinnanguga erialaspetsialist.

Abikätt vajavad noored oluliselt varem kui põhikooli viimases klassis. Eri elukutseid, karjäärivõimalusi ning töötamise kontseptsiooni toetavas ühiskonnas tuleks varakult tutvustada, samuti aidata igal noorel mõista tema enda huve, eesmärke ning toetada nende saavutamiseks vajalike tegevuste ja plaanide juures. Selline tööeluks ja kutsevalikuks vajalik ettevalmistus peaks olema integreeritud õppekorraldusse juba algklassides.

Kindlasti ei tohiks töökasvatus jääda teoreetiliseks õppeaineks. Tuleks kasutada iga võimalust, et anda noortele töötamise kogemust ja eduelamusi, nii ettevõtete külastamise, töövarju programmide, tööpraktika, ettevõtluse vms vormis. Tutvustagem noortele nende tulevikuvõimalusi realistlikes toonides, võimaldades neil teha valikuid, mis on kasulikud nii neile endile kui ka ühiskonnale.