Tüüpilised vead, mida omandamisel tehakse

Vähem kui pool aastat tagasi üllitasid asjatundjad faktidega tõestatud rõõmsaid kirjatükke sellest, kuivõrd hoogsas tempos kasvab majandus ning koos sellega ka ettevõtjate huvi firmade omandamise vastu, Tehinguid tehti siseriiklikult ja jätkus ka välisinvestorite huvi siinsete, veel kohalike ärimeeste omanduses olnud ettevõtete vastu. Kõigil tundus hästi minevat, firmade väärtused ja sellega koos ka tehingutes makstud summad tõusid jõudsalt.

Nüüd on aga kõik vaikseks jäänud. Pole kuigi palju neid, kellel oleks julgust ja raha, et laiendada oma ettevõtmisi uute turgude vallutamise või konkurentide ülesostmisega. Ja paljud on avastanud, et see, mis osteti aasta tagasi, pole täna kaugeltki sama, mis siis...

Mõistlik oleks praegust aega kasutada seni tehtud vigade analüüsimiseks ning paremate päevade ootuses uute plaanide nuputamiseks. Millised on tüüpilisemad vead, mis ettevõtete omandamisel ikka ja jälle korduma kipuvad?

OMA TEADMISI HINNATAKSE ÜLE

See on eriti levinud neil puhkudel, kui nii ostja kui müüja on kohalikud tegijad. Ostja arvab end valdavat kõiki turuga seonduvaid pisiasju ning ta on veendunud, et ka ostetava ettevõtte osas on tal kõrvaltvaatajana tekkinud ajapikku selge ja põhjalik ülevaade. See võib teataval määral tõene olla, kuid sellise eelarvamustel põhineva investeerimisotsuse tegemisel ei taheta arvestada ohumärkidega, mis võiksid ilmneda ettevõttega tehingu eelselt põhjalikult tutvudes.

TEHINGUT VEAB VALE INIMENE

Eelnevaga seondub ka teine lihtne eksimus - investori poolelt veab tehingut isik, kellel on personaalne huvi tehingu toimumiseks. Tal ei pruugi olla oletatavalt põhjalikke eelteadmisi ostetava ettevõtte osas, kuid tehing on tema idee ja selle teostumist kaitseb ta kuni "võiduka lõpuni". Olenemata sellest, et protsessi käigus on varem tehtud eeldused kõikuma löönud.

Mõlemal kirjeldatud juhul oleks lihtne otsustajate ringi laiendamise ning sellega kaasneva objektiivsema analüüsiga vigu vältida, kuid ega see kergelt tule - eriti kui võimukas persoon peab (suure) osa oma mõtetest ebaõnnestunuks tunnistama.

EBASELGED MOTIIVID

Keerulisemad on lood probleemidega, mis tekivad kohe või aasta-paari jooksul pärast ettevõtte omandamist. Isegi kui eeltöö on põhjalik ja objektiivne ning ostetud firma minevikust ilmsiks tulnud küsimused on korralikult lahendatud, ei suudeta sageli uue omanikuna loodetud kasumit teenida. Miks siis?

Tihtipeale ilmneb pärast kõikide tehingut puudutavate juriidiliste formaalsuste kordaajamist, et polegi päris selge, miks ettevõte omandati ja kuidas uus olukord ühtib investori seniste äridega või mida peaks tegema, et kasumit tõotanud üldised visioonid ka tegelikkuseks saaks vormida.

Siinkohal peaks kindlasti meeles pidama, millised olid tehingu hinnas kokkuleppimise eeldused (näiteks käibe kasv, vähem kasumlike tegevuste ümberkorraldamine jne). Selle asemel, et hiljemalt esimesest päevast uue omanikuna aktiivselt oma plaane ellu viia, need unustatakse (halval juhul polnudki mingit plaani) ja asjadel lastakse omasoodu edasi areneda. Varem või hiljem on tulemuseks pettumus.

TÖÖTAJAID EI TEAVITATA

Ei tasu unustada ka õigeaegset ja piisavat teavitustööd oma ning uute töötajate seas. Kombeks on tehingut kuni viimse hetkeni saladuses hoida, kuid paratamatult hakkavad firmade sees üsna kiiresti levima kuulujutud omanikevahetusest, ohtudest töökohtadele, muutuvatest, senisest tülikamatest sisemistest protseduuridest jne. Kuni lõpuks töötajad ametliku versiooniga kurssi viiakse, on nad asjast juba oma arusaama välja kujundanud ning muutuvas olukorras ei pruugi see just uue omaniku plaanide täitumisele kaasa aidata.