Tervishoid patsiendikeskseks

Teet Tender

PricewaterhouseCoopers’i nõustamisteenuste juht

Meie majanduskriisi üks täpsemaid ja tabavamaid iseloomustusi on, et oleme elanud üle oma võimete ja peame nüüd tegelikkusega uuesti kohanema: leppima tõsiasjaga, et majanduskasv pole konstant, leppima tagajärgedega, et ilma iibe tõusuta pole pensionitõusu, leppima rahvatarkusega, et lõigata saab ainult seda, mida oled külvanud.

Muuhulgas on kriis maailma tervishoiujuhtidele ja poliitikutele jõuliselt meenutanud tõsiasja, et maksumaksja jaoks nõnda kulukas ja oluline valdkond nagu tervishoiusüsteem peab toimima tõhusalt, säästlikult ja patsiendi huvides. Ühelt poolt peavad inimesed loobuma mõtteviisist „mina teen, mis tahan – riik ravib“ ja võtma aktiivse vastutuse oma tervise eest enda kätesse ning teisalt peavad tervishoiuasutused mitte võitlema õiguse eest patsienti ravida (ja selle eest raha kasseerida) vaid seadma tähelepanu keskpunkti patsiendi vajadused ning tema jaoks parima.

Ülekaalulistele kõrgem sotsiaalmaks?

Äsja avaldatud PricewaterhouseCoopers’i rahvusvaheline tervishoiusektori tulevikutrendide uuring näitab, et konsensus valdkonna otsustajate seas on suurenemas: üksikisiku rahaline vastutus oma tervisekäitumise ning selle tagajärgede ees peab kasvama, eeskätt krooniliste haiguste puhul, mille otsene põhjus on liigsöömine, vähene liikumus, suitsetamine, alkohol jms. Selle kõrval on ka tervishoiu rahastamise raskuspunkt nihkumas tänaselt haiglate ja polikliinikute infrastruktuurile tuginevalt intensiivravi mudelilt rahvatervise parandamise suunas, nii et vajadus arste külastada oluliselt väheneks. See peab hõlmama nii inimeste paremat informeerimist igapäevaste valikute ja nendega kaasnevate terviseriskide osas ning paremat ligipääsu individuaalsele terviseinfole, patsiendi rahalise omavastutuse suurenemist, aga ka kogu süsteemi oluliselt patsiendikesksemaks muutmist. Patsiendikeskse süsteemi märksõnadena on esile toodud koordineeritud ravimeeskonnad, mis tegutsevad tiimi põhimõttel patsiendi vajadustest lähtuvalt, rahulolu-mõõdikute kasutamine tervishoiuasutuste hindamisel ning juurdepääs tervishoiuteenusele sõltumata patsiendi asukohast (s.h. virtuaalne nõustamine).

E-tervis on õige suund

Ehkki paljude riikide tervishoiusüsteemide eest vastutajad defineerivad tänagi oma süsteemi kui „patsiendikeskset“ vastab see tegelikkusele vaid üksikutes paikades. Suurimat edasiminekut õiges suunas on saavutatud riikides, kus valitsused julgustavad innovaatilisi lahendusi ning riigi- ja äristruktuuride partnerlusmudeleid, mis keskenduvad tulemustel põhinevale hindamisele. Heaks kodumaiseks näiteks on siin kogu e-tervise lahenduste pakett s.h vaatamata äpardunud käivitusfaasile ka digiretsepti projekt

Tervishoiusüsteemid kipuvad olema suured, seaduste poolt jäigalt reguleeritud ning muutustele vastupunnivad struktuurid, mida ehitatakse aastakümneid. Tervishoiuasutused keskenduvad loomuldasa iseenda, oma organisatsiooni vajadustele, mitte tingimata patsiendi heaolule, mis tegelikult peaks kogu süsteemi keskmes olema.

On üldtunnustatud tõde, et ka rikastel riikidel ei jätku piisavalt raha, ravimaks kõigi inimeste kõiki haigusi, mistõttu tuleb valida kas ravime osade inimeste kõiki haigusi või ravime kõigi inimeste osasid haigusi. Ehkki ilmselt ei pääse ükski riik järjest suurenevast patsiendi omaosalusest, on ennetavad tegevused ühiskonna jaoks üks odavamaid lahendusi, millega Eestis näiteks Haigekassa, Tervisearengu Instituut, Vähiliit ja mitmed teised ka tegelevad. Usutavasti on Eestiski järjest suurem konsensus selle osas, et need, kes ise oma tervisest ei hooli, peavad seetõttu tekkinud tervisehädade ravimisel suuremat omaosalustasu maksma, kui oma tervise osas vastutustundlikud inimesed.

Artikkel põhineb PricewaterhouseCoopers’i uuringul HealthCast:The Customisation of diagnosis, care and cure http://www.pwc.com/healthcast

Avaldatud Äripäevas 28.04.2010