Kellele on vaja audiitori arvamust?

Huvigrupid kvaliteetsete aastaaruannete ja nendega seotud audiitori arvamuste (senises keelekasutuses ka kui ’audiitori järeldusotsus’) osas sõltuvad ettevõtte tegevusvaldkonnast, kuid ekslik on arvata, et see reeglina piirdub ettevõtte aktsionäri ja juhtkonnaga. Kvaliteetse aruandluse vastu tunnevad huvi nii regulaatorid (n. finantsinspektsioon), börsid, pangad, muud kreeditorid, Äriregister, maksuamet, vähemal määral ka töötajad ja muu avalikkus. Aga näiteks avatud investeerimisfondide, eriti just pensionifondide juures on ka kliendid oluliseks aruannete tarbimisrühmaks.

Täna teeb mind murelikuks see, et paljude Eesti ettevõtete jaoks ei ole oma välise aruandluse kvaliteet ja selle kaudu turule antavad signaalid üldse tähtsad, või siis ei peeta audiitori märkustega arvamust oma aastaaruandele oluliseks probleemiks (ning see toimub huvigruppide vaikival heakskiidul). Arenenud riikide (n. Suurbritannia, USA, enamus ’vanast’ Euroopast) praktikas on see üliharv nähtus, ilmselt vähem kui ühel juhul tuhandest, et audiitori arvamus oleks märkus(t)ega. Vaadates Eesti ettevõtete aastaaruandeid Äriregistris, ei ole ca 15-20% ettevõtetest suutnud koostada aastaaruannet sellisena, et see oleks koostatud kooskõlas valitud raamatupidamispõhimõtetega (Eesti hea tava või rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS)). Kusagil Londonis või Zürichis oleks säärane praktika mõeldamatu, sest ettevõte, mis ei oska isegi korrektset aastaaruannet koostada (=koostab teadlikult vale aastaaruande) ning ei talita oma audiitori soovituste kohaselt, saadab väga negatiivse signaali kõikidele huvigruppidele ning oleks varsti out of business. Eesti tänane praktika sarnastes olukordades on seni küll märksa sallivam, näiteks isegi olulised pangast võetud laenud ei motiveeri alati laenuvõtjat pangale olulises osas korrektselt koostatud aastaaruannet esitama.

Veel üks näide kodusest Eestist. Minus tekitab küsimusi asjaolu, et Äriregister (kui üks aastaaruande tarbijatest) jälgib pingsalt seda, et kõik ettevõtjad esitaksid majandusaasta lõppedes 6 kuu jooksul aastaaruande, kuid ei süvene lisatud audiitori arvamuse sisusse. Nii on aeg-ajalt esinenud juriidiliselt ebamõistlikke olukordi, kus äriühing on sisuliselt pankrotis - arvestades audiitori märkuste mõju oleks äriühingul varasid vähem kui kohustusi - kuid äriregister ei algata seaduses ettenähtud menetlust äriühingu alakapitaliseerituse osas (näiteks omakapital juhatuse poolt allkirjastatud aastaaruandes on +10 milj. kr, aga audiitori märkuste mõju vähendaks omakapitali 15 milj. kr võrra). Kui sama äriühing samas olukorras oleks oma aastaaruandes parandanud audiitori poolt välja toodud vead (kajastades omakapitali summas -5 milj. kr), siis saadaks registripidaja äriühingule teate, et nelja kuu jooksul tuleks äriühingu omakapital viia seaduse nõuetega vastavusse. Nii et äriühing justkui pääseks kohese rekapitaliseerimise vaevast aastaaruannet ebakorrektselt koostades, samas ju sellises finantsseisus äriühingu võlausaldajate risk ajas tõenäoliselt ainult suureneb.

Globaalses majanduses on kätte jõudnud ärevad ajad ja on oht et ka paljudel Eesti ettevõtjatel tuleb keerulisem aasta kui kuus-seitse eelnevat aastat seda olid. Klientidelt ei saa enam kergesti raha kätte, kinnisvaraturg on jäätunud, tarbimine väheneb ja kaup jääb lattu seisma, tütarettevõtete soetamisel tekkinud firmaväärtus võib olla muutunud turuolukorras ülehinnatud. Tuues oma isikliku kogemuse baasil paralleeli 1997-98 olnud keeruliste aegadega, on mul alust uskuda, et auditites kerkib esile varasemast enam olulisi probleeme, mis kajastuvad audiitori arvamuses märkusena. Ühelt poolt põhjustab seda ettevõtete soov uskuda, et head ajad jätkuvad igavesti (st juhtkonna hinnangud on liiga optimistlikud) ning teiselt poolt vaikelu teatud turusegmentides, kus tehingute puudusel ei ole ei juhtkonnal ega audiitoril võimalik mõistlikult teatud vara väärtust hinnata. Kokkuvõtteks – ma eeldan et jahenevas majanduskeskkonnas muutub lähiajal audiitori avaliku huvi funktsioon ja ka vastutus olulisemaks erinevate huvigruppide esindajatele.

Eesti on võtnud endale kohustuseks viia oma seadusandlus 29. juuniks 2008 kooskõlla Euroopa Liidu 8. direktiiviga, mis reguleerib ettevõtete aastaaruannete kohustuslikku auditeerimist EL-i liikmesriikides. Vastava seadusandluse loomine (pigem vastavusseviimine) Eestis toob kaasa ka mitmeid muudatusi ka Eesti tavapärasesse audiitortegevusse. Olulisemate muutustena on tulevikus oodata rahvusvaheliste auditeerimisstandardite kohustuslikku rakendamist nii Eestis (tänaseni on enamus auditeid tehtud Eesti auditeerimiseeskirja järgi) kui ka teistes EL liikmesriikides ning kõikide vannutatud audiitorite uut atesteerimist. Kui need sammud saavad tehtud, siis ma usun et Audiitorkogu ja rahandusministeerium on omalt poolt teinud kõik, et iga Eestis tegutseva audiitori töö tulemus oleks usaldusväärne ning kvaliteetne. Aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei peaks aruannete tarbijad juba täna tähelepanelikult arvestama sellega, mida audiitoril oma aruandega öelda on.

Artikli lühendatud versioon ilmus Eesti Päevalehe Ärilehes 23. jaanuaril 2008