Päev pärast homset: lääs peab õppima säästma, ida tarbima.

juhtivaudiitor

PricewaterhouseCoopers

Mai 2009

Katastrooffilmis “The Day After Tomorrow” (2004) tabab maailma hulk seninähtamatuid kliimakatastroofe, New York ujutatakse üle hiigeltormi poolt ning mattub seejärel meetritepaksuse jääkihi alla. Filmi lõppedes on ellujäänud silmitsi hoopis teistsuguse maailmaga, kus senised seadused ja reeglid on lakanud kehtimast ning need tuleb uuesti kehtestada. Sellises olukorras on ühelt poolt loomulik ja mõistetav, et inimesed küsivad endalt ja üksteiselt, mis täpselt juhtus ning miks, ent ellujäämise seisukohalt on sel hetkel palju olulisem teada, mida edasi teha ja milliseks uued olud kujunevad. Sama võib öelda ka meid hetkel tabanud üleilmse finants- ja majanduskriisi kohta: on oluline, et me mõistaksime selle põhjuseid ja sellest õpiksime, ent veelgi olulisem on aru saada, mis suunas on maailma finantssüsteem muutumas ja edasi liikumas ning millised saavad olema uued mängureeglid.

Vastupidiselt varasematele majanduslanguse või –kriisi perioodidele maailmas, on raha- ja kapitaliturud ning maailmamajandus tervikuna seekord väga tõenäoliselt tõsiste struktuursete muudatuste lävel, mille käigus lakkavad kehtimast mitmed reeglid ja jõuvahekorrad, millega seni harjunud oleme.

Maakera pöördub itta

Ehkki USA jääb eeldatavalt veel vähemalt aastakümneteks maailma olulisimaks majandusjõuks, on USA-keskse maailmamajanduse ja -poliitika periood lõppemas ning maailm muutumas multipolaarsemaks. Arenevad majandused mõjutavad üha rohkem kaubavooge ja uute investeeringute jaoks atraktiivseid majandusharusid ja turge, vastavalt nende endi vajadustele. Pangandus läheb selle vooga kaasa.

Tugev pangandus baseerub usaldusel, stabiilsusel ja tugeval reguleeritusel. Paljud nn läänemaailma finantskeskused on neid omadusi aastate vältel evinud, kuid nüüd peale kriisi poolt raputada saamist seisab neil ees usalduse taastamise raske tee.

Mulli lõhkemine tõi esile ka makromajanduslikud probleemid, kus tasakaal on paigast ära ja kritiseerima ei peaks mitte ainult defitsiidis riike, vaid ka ülejääki tootvaid riike. Lääs peaks õppima tarbima vähem ja säästma rohkem, samal ajal kui Ida peaks õppima rohkem tarbima. Näiteks võib oodata, et Hiina mõju suureneb veelgi, nagu ka Lähis-Ida koostöö nõukogu (GCC) riikide oma, samuti on üha enam hakatud rääkima sellest, et G20 riikidegrupil on potentsiaal võtta lühemas või pikemas ajaperspektiivis üle G7 riikide roll maailmamajanduses.

Klassikalise panganduse taassünd

Derivatiivsete instrumentide ulatuslik levik lähiminevikus ei järginud enam ammu reaalmajanduse arengut, vaid hakkas elama oma elu, mis viis lõpuks läbi finantsturgude kriisi tohutus mahus varade (küll enamikus virtuaalse vara) hävimiseni.

„Uus maailmakord“ tähendab ka lihtsamat, läbipaistvamat ja riskidele vähem aldist pangandust. Pankade kasumid vähenevad ning suureneb vastutus klientide krediidikõlblikkuse ja finantstehingutega seotud riskide hindamisel, mistõttu riskiga korrigeeritud tulud ei peakski oluliselt vähenema. Märgatavalt rangemas seadusandlikus raamistikus, kui täna, tegutsevatele jae- ja investeerimispankadele jääb vastukaaluks tegutsema suurema tegevusvabadusega (ent tänasega võrreldes siiski rohkem piiratud ja reguleeritud) hedge-fondide, private equity-fondide ja kinnisvarainvesteeringute sektor

Valitsustel käpp panganduses sees

Valitsused, eriti need, kes on mõnede suurte pankade „päästmiseks“ need enda kontrolli alla võtnud või neis olulise osaluse omandanud, hakkavad üha rohkem sekkuma finantsturgude tegevusse. Eeldatavalt hakkavad uued riigiosalusega pangad pelgalt omanike huvide kõrval rohkem arvestama ka avalikku huvi, mis omakorda survestab sarnaselt käituma ka teisi nn tavalisi panku.

Eesmärgiks null-riskiga pangandus

Finantskriis suunas fookuse ka riiklike ja rahvusvaheliste panganduse ja finantsteenuste järelvalveorganite võimaluste, võimekuse ja nõrkuste suunas küsimusi tõstatama, muuhulgas viidates paljukiidetud Basel II raamistiku võimetusele ja ebaadekvaatsusele riskide varajasel tuvastamisel. Tuleviku regulatsioonid peavad veel enam püüdma täpsustada piisava kapitaliseerituse mõistet ning tõenäoliselt tekib surve suurendada kohustusliku (reserv)kapitali määra. See ei saa olema sugugi lihtne ülesanne, seda enam, et on ka selge, et rahvusvahelistel regulatsioonidel on mõtet vaid juhul kui mängureeglid on samad kõikides maailma riikides. Sellest tulenevalt omaks G20 riikide vastav kokkulepe oluliselt rohkem potentsiaali, kui G7 riikide oma.

Enneolematu fiskaalsurve paljudes lääneriikides

Eesti riik ei ole pidanud pankade päästmiseks maksumaksja raha kulutama, ent näiteks USA-s, Suurbritannias, Hispaanias ja Iirimaal, kus tarbijate laenukoormus on suhteliselt kõrge ning kinnisvara väärtus enim langenud, on valitusustel suur surve, kui mitte lühiajalises, siis pikaajalises perspektiivis kindlasti, maksulaekumiste suurendamiseks. Üldises majandussurutise olukorras paneb see riigid tugeva surve alla, seda enam, et samal ajal tuleb neil riikidel säilitada ka riigiosalusega pankade kasumlikkus ja atraktiivsus tulevaste ostjate jaoks.

Aeg talveunest ärgata

Suur osa maailma finantsinstitutsioonidest on langenud talveunega sarnanevasse passiivsusse - mis on ekstreemseid olusid arvestades mõneti mõistetav reaktsioon. Kriisisituatsioonis on ikka tendents tegeleda põletavate päevateemadega ja kaotada „hetkeks“ pikaajaline fookus. Ent muutuvates tingimustes eristuvad just need pangad ja ettevõtted, kes pelgalt ellujäämise tagamiselt suudavad minna üle uuele pikaajaliselt edukale ja jätkusuutlikule strateegiale, ehk leiavad viisi, kuidas kriisist võitjana välja tulla.